ONCE UPON A TIME

There she goes..

Sain lõpuks ometi mere äärde ja ma tõesti ei tea, mis mind sinna tõmbab või miks mul seal nii hea on olla, igatahes ma tunnen, et ma pean seal olema. Puhkasin ilma arvuti ja telefonita nagu puhkama peab, magasin paadikuuri lakas, nägin esimest korda elus nastikut ja millimallikat ning hüppasin mere ääres kividel.
Tegelikult oli mu peatumiskohas ilus privaatne liivarand, mis nägi välja täpselt nagu Peipsi (ja vesi oli ka pikalt madal, nagu Peipsis), aga mulle ei meeldi selline meri. Õnneks on Hiiumaa ümber kivist merd kaa.
Koju tulles peatusin Haapsalus ja kindlasti lähen ma sinna veel. Paar tundi olin linnas ja siis suundusin koju, ilusad mälestused ja unistused peas. Mul tekib vahel küsimus, et kas ma olen ainuke, kes päris tõsiselt 24/7 unistab?
Mu meelest on see nii naljakas, kuidas ma vahel unustan ära, et ma olen Eestis. Mujal on kõik nii võõras ja uus ja sellest see tunne vist tulebki.
Nüüd olen õnnelikuna kodus, liiv on näos kinni ja ma kohe ei teagi mida veel teha. Enne tahaks allergiast ära paraneda ja jalg võiks ka terveks saada.
Ilmselt lähen nüüd unistama, jälle.

..There she goes again